Kokkuvõte

Kahekümnendal sajandil kasutusel olevates õiguse definitsioonides on sõnale „riik“ kindlustatud eriline koht. Riik on õiguse allikaks ja tagajaks. Ilma riikliku sunni rakendamise võimaluseta polekski nagu tegemist õige õigusega. Mõte sellest, et õigus ja riik on lahutatavad, on tänapäevasele õigusmõtlemisele võõras. Viimase paari sajandi jooksul väljakujunenud fenomenaalne kiindumus riiki kustutas paljude inimeste teadvusest ning õigusest endastki arusaamise Lääne õigustraditsiooni olemusest. Vaid mõni aasta tagasi olid õigusajaloolased nende väheste hulgas, kes kaitsesid tänapäeval peaaegu revolutsioonilisena kõlavat seisukohta – õigus ja riik ei ole lahutamatud. Mõned neist läksid veelgi kaugemale, väites, et monopolistlik õigussüsteem^*1 ei ole kooskõlas Lääne õigustraditsiooniga, mille põhiliseks eristavaks jooneks on erinevate jurisdiktsioonide ja õigussüsteemide kooseksisteerimine ning omavaheline konkureerimine ühe ühiskonna sees.^*2

• õigusfilosoofia
,
• seadusandlus
,
• õigusemõistmine