Järjekordne „Juridica“ number on jõudnud lugeja lauale. Ikka
jälle – juriidilised teemad juristidelt juristidele. Pakun, et see
monotoonsusevari on siin pigem positiivse kui negatiivse alatooniga.
On see ju märk sisemisest stabiilsusest, mida ei tohiks mingil juhul
kõigutada väline, kindlasti veel harjumatu ajakirja uus kujundus.
Mõneti võib see ring – juriidika juristilt juristile – tunduda
äärmiselt kitsas, isegi piiratud selle mitte just heas tähenduses.
Kas ei süvenda see kõrvaltvaataja poolt niigi omaks võetud
veendumust juristide klannimentaliteedist? Kindlasti kipuvad juristid
seda väidet tõrjuma, näidates näpuga võib-olla mõnele teisele
elukutsele. Sisimas aga me eeldatavasti võtame selle tsunftitunnetuse
omaks ja arvatavasti kiidame ka heaks.
Loeme lehti. Juristidest, nende tööst ja sageli ka eraelust on juttu
väga palju, olenemata sellest, kas leht on kollane, roosa või valge.
Vaatame telepilti. Sama lugu. Väga palju on filme juristidest,
rääkimata sellest, et pea igas filmis on vähemalt üks tegelastest
jurist. Massimeediast, sellest tänapäeva ühiskonna peeglist, on
seega näha, et juuraharidusega inimese positsioon ühiskonnas on
väga tugev. Ajaloost ilmneb, et see pole mitte ainult kaasajale omane
nähtus. Küsimus on aga, kas see omamoodi hinnang juristile on
olemuslik või väljateenitud.
Meris Sillaots oma artiklis „Kaitsja võimalikust rollist ...“
räägib juristi õigusest valele, täpsemini, et vale kui töövahend
ei tohiks juristitöö hulka kuluda. Ja ta põhjendab: „Kaitsja
poolt öeldu peab olema usutav. Usalduse puudumisel ei omistaks keegi
kaitsja seisukohtadele vajalikku tähendust“. Oluline on ka samas
artiklis toodud seisukoht, mille kohaselt kriminaalasja algatamine ei
vabasta moraalinormide täitmisest. Laiendan mõtet ja väidan, et ka
töö iseloom ei vabata moraalinormide järgimise kohustusest.
Kui juristide kõrge ühiskondlik positsioon on olemuslik, siis võib
jurist tegutseda vahendeid valimata. Niikaua, kui ühiskonnas on
esmaväärtuseks raha, seni taolisel alusel püsiv juristide
positsioon ei lange. Kui aga juristidele osaks saanud kõrge hinnang
on välja teenitud, siis ei pruugi see olla jääv. Seega, kui me
tahame säilitada oma positsiooni, siis ei saa juristide moraal olla
meile ükskõik. Juristid ise peavad juristkonna moraali kõrgel
hoidma. Seda juhul, kui me ei taha, et keegi teine siin meie jaoks nii
armsas tsunftis korda tuleks looma.
Kes meist ei teaks lugu, kus surija viimaseks sooviks oli saada maetud
nii, et tema kõrvalhauas ei puhkaks jurist. Juristide eneste kätes
on võimalus seada asjad selliselt, et taolise soovi taga poleks üht
ausameelset inimest, kes ei taha viimsepäeva oodata siin maailmas
kõike halba esindanu kõrval. „Esindas“ pole siinkohal
juriidiline mõiste.