Kui ajakirja „Juridica“ lugeja otsib sellest numbrist juba ammu
end tuntuks kirjutanud autorite nimesid, siis peab ta pettuma. Ta
leiab neid nimesid küll ehk joonealustes viidetest, kuid reeglina
mitte selle numbri autorite hulgast. Tähendab see aga vaid üht –
hea tava kohaselt on kätte jõudnud järg avaldada õigusteaduskonna
värskete lõpetajate artikleid. Sellest peaks ammune lugeja aga juba
teadma järeldada, et oodata on uusi teemasid, huvitavaid käsitlusi
ja julgeid mõtteid.
Enamik selle numbri teemasid on juhtunud olema avalik-õiguslikud.
Sellest võib teha erinevaid järeldusi, kuid üks on selge –
vastseid lõpetavaid huvitavad riigi ja ühiskonnaga seotud teemad
ning nad on valmis nende küsimustega põhjalikult tegelema. Seega ei
saa mitte kõigi lõpetajate pilgud olla suunatud erasektorisse, nagu
vahel liigagi tihti ehk arvatakse.
Avalikust ja erasektorist rääkides käsitletakse neid sageli
vastanditena, unustades, et mõlemad on ühe terviksüsteemi
koostisosad. Vastanditena on need mõisted läinud käibele ka seoses
õigusharidusega. Ehkki käesoleva numbri autorid on oma hariduse
omandanud enamalt jaolt õppemaksuvabalt, on jätkuvalt terav
küsimus, kas riik peaks finantseerima vaid avaliku sektori
töötajate koolitamist.
Ühelt poolt on küsimuseasetus mõistetav – võib ja tulebki
küsida, kas ühiskond peaks maksma kinni tulevikus ehk üpriski suurt
sissetulekut omava juristi koolitamise. Kuid sellele küsimusele
vastamine ei olegi ehk nii lihtne, kui esmapilgul võib paista.
Nii tuleb õigushariduse tasuliseks muutmise puhul arvestada sellega,
et osadele andekatele noortele võib õigusharidus selle tasuliseks
muutumisel jäädagi kättesaamatuks. On käibetõde, et me oleme
väike riik, et meid on väga vähe. Me peame arvestama, et väikese
rahvuse puhul ei tähenda ühe oma valdkonna korüfee mittesündimine
seda, et meil saab olema mõni teine vastav korüfee. Kedagi ei pruugi
olla.
Samuti ei tohi tasulise hariduse puhul kahe silma vahele jätta
asjaolu, et väga suur hulk üliõpilasi võib äraelamiseks olla
sunnitud ülikooli kõrvalt tõsiselt töötama. Kui õppimisele
eelistatakse töö tegemist, siis tähendab see prioriteedi muutust.
Kui prioriteet küll ei muutu, kuid pärast tööpäeva lihtsalt ei
suudeta õppida, tähendab see ressursi kaotust. Kokkuvõttes toovad
mõlemad kaasa saadava õigushariduse kvaliteedi üldise languse. Kui
ühiskond loodab, et see kvaliteedilangus jääb vaid ebapädeva
juristi enda mure tasandile, siis on see enesepettus.
Unustada ei tohiks ka turumehhanisme. On mõistetav, et jurist, kes on
enese koolitamise eest pidanud maksma kopsaka rahasumma, tahab selle
raha tagasi teenida. See aga võib tähendada õigusteenuse
hinnatõusu. Seega jah, ühiskond ei pruugi maksta õigusharidust
kinni riigieelarve kaudu, kuid see ei tähenda mittemaksmisest.
Igaüks hakkab seda tegema vahetult ise, kui on vajadus juristi poolt
pöörduda. Ja kui selleks puudub raha, siis ei saagi pöörduda. Kui
paljud taolise reformi järel enam juristi abile loota ei saa ja palju
see ühiskonnale maksma läheks, selles tuleks proovida selgusele
jõuda enne vastavate otsuste tegemist.
Õigushariduse tasulisusega seotud tahke on veel palju. Üks on aga
selge – lihtsaid vastuseid pole. Kuid küsimused vajad otsustamist
ja vastata tuleb. Jääb vaid loota, et otsuse langetamisele eelneb
võimalikke tagajärgede põhjalik analüüs.