Kokkuvõte

Lääne-Euroopas on mõnikord avaldatud arvamust, et Eestis pööratakse andmekaitsele liiga vähe tähelepanu. Vähene andmekaitsealane teadlikkus võib osalt olla tingitud Lääne-Euroopale alla jäävast elatustasemest, osalt aga tehnoloogia ülikiire arenguga kaasnenud eufooriast.

Andmekaitsega Eestis jõudumööda siiski tegeldakse. Laiaulatuslikku avalikku debatti pole küll tekkinud, kuid pisemaid diskussioone siiski. Aeg-ajalt, kui prügimäelt leitakse sinna eksikombel sattunud dokumente patsientide meditsiiniandmetega või kui politseinikud nuhivad superandmebaasidest oma kolleegide pruutide järele, on tunnetatud vajadust teatava kontrolli järele. Teiselt poolt on andmekaitse muutunud aktuaalseks juhtudel, kus seaduse rakendamisel on üritatud muuta mitmete elualade esindajate – statistikute, epidemioloogide, riigiametnike – senist praktikat andmete töötlemisel. Kohtuniku töölauale on seevastu jõudnud vaid väga väike hulk vaidlusi. Kohtutes arutusel olnud kaasused kinnitavad, et Eestis on nii neid, kes peavad andmekaitset liialt jäigaks, kui ka teisi, kelle arvates tuleks andmeid jõulisemalt turvata.

Autor analüüsib põhiseadust, selgitamaks, millised konstitutsioonilised õigused on inimestel oma andmete suhtes ning millistel tingimustel võib neid õigusi piirata.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• järelevalve ja kontroll
,
• haldusmenetlus