Kokkuvõte

Võlatunnistuse temaatika aktuaalsust iseloomustab ühelt poolt võlatunnistust käsitlevate kohtuasjade rohkus ning temaatika keerukus, mille tulemusena on mitmed kohtupraktikas esile kerkinud praktilised ja teoreetilised probleemid endiselt läbi arutamata. Teiselt poolt tuleb tõdeda, et igapäevases majanduskäibes ringleb erinevaid võla tunnistamise dokumente, mille sisu, andmise eesmärk ning tähendus on sageli ebaselge. Käesolevas artiklis käsitletakse võlatunnistuse instituudi põhialuseid ning peamisi kitsaskohti.
Riigikohtu praktikas on tunnustust leidnud kaks võlatunnistuse liiki: deklaratiivne ja konstitutiivne võlatunnistus. Artikkel keskendub üksnes abstraktsele (konstitutiivsele) võlatunnistusele ning jätab kausaalse (deklaratiivse) võlatunnistuse üksikasjalikuma käsitluse alt välja. Eesti õigusmaastikul on täielikult avastamata võlgniku ühepoolne mitteõigustehinguline tunnistus kui võla tunnistamise üks võimalik vorm. Artiklis käsitletakse ka seda võla tunnistamise alaliiki.
Võttes arvesse, et võlaõigusseaduse võlatunnistuse õigusliku regulatsiooni eeskujuks on Saksa tsiviilseadustik, põhineb artikkel suures osas Riigikohtu praktika ning Saksa õiguskirjanduse analüüsil.

• leping
,
• kõrvalkohustused
,
• tehingu vorm
,
• kohustuse täitmine
,
• tsiviilõiguste teostamine
,
• alusetu rikastumine
,
• tahteavaldus