Kokkuvõte

Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemile on omane, et õigusnormid sisalduvad õigusaktides, eelkõige seadustes. Kohtute ülesandeks on neid õigusnorme tõlgendada ja rakendada. Praegusel ajal on iseenesestmõistetav, et kohtupraktika on õiguse sisustamisel ja selle arusaadavaks tegemisel olulise tähtsusega. Samas on selge, et just kohtute tegevuse tulemusena ilmnevad kõige selgemalt kehtestatud normide puudused. Sellisel juhul tuleb kohtul õigust tõlgendada ning õiglase lõpptulemuse saavutamiseks sageli ka märkimisväärselt edasi arendada.

Käesolevas artiklis analüüsivad autorid, kuidas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika mõjutanud õiguse arengut neljas eri valdkonnas. Artikli esimeses osas analüüstakse, mil määral on Riigikohtu praktika suunanud isikuõiguste kaitse regulatsiooni arengut eraõiguses pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Artikli teises osas käsitletakse Riigikohtu praktika kaudu juriidilise isiku juhatuse liikme kohustusi ja vastutust. Artikli kolmandas osas vaadeldakse Riigikohtu praktikat lepinguvabaduse põhimõtte kohaldamisel liigkasuvõtjalikele tehingutele ning selle mõju 1. maist 2009 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 muudatustele. Artikli viimases osas analüüsitakse tsiviilasjade kassatsioonimenetluses aastatel 1993–2009 toimunud muudatusi ning tsiviilkohtumenetluse ühe olulise põhimõtte – võistlevuse põhimõtte – arengut samal ajavahemikul. Artiklis vaadeldakse ka Riigikohtu lahendite mõju menetluse arengule.

• kahju õigusvastane tekitamine
,
• karistuse kohaldamine
,
• tsiviilkohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid