Kokkuvõte

Uimastisõltuvus on psüühikahäire, mille korral kõige tõhusamaks meetmeks käitumise muutmisel saab teadusuuringute järgi pidada ainespetsiifilist ja indiviidist lähtuvat ravi. Eestis on aga vangistuse asemel ravile suunatud vaid üksikud inimesed.

Justiitsministeeriumi tellimusel viis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus läbi uuringu, mille fookuseks oli Eesti õigusrikkujate ravi- ja rehabilitatsioon. Uurimismeeskonna eesmärgiks oli selgitada uimastite, eelkõige illegaalsete uimastite ehk narkootikumide tarvitamise ja kuritegevuse seoseid Eesti kinnipeetavate seas; milline on uimastisõltlaste olukord Eesti vanglates; miks ei suunata õigusrikkujaid karistuse asemel ravile; millised ravivõimalused on Eestis olemas ja millised on uimastisõltuvusega õigusrikkujate ravisüsteemi ja karistussüsteemi kitsaskohad. Uuringu tulemusena valmis ka rida soovitusi, mis aitaksid süsteemi parandada. Kõiki neid teemasid on põgusalt käsitletud käesolevas artiklis.

Uuringu tulemused viitavad sellele, et Eesti õigusrikkujate ravi- ja rehabilitatsioonisüsteem ei vasta täielikult vajadustele. Soovitatav on soodustada koostööd ravi- ja karistussüsteemis töötavate inimeste vahel, parandada pakutavate teenuste kvaliteeti ja hinnata teenuste tõhusust regulaarselt, hinnata motivatsiooni ravile suundumiseks enne vanglasse paigutamist ning kaasata rohkem erialaspetsialiste (sotsiaaltöötajaid, psühholooge, juhtumikorraldajaid jt) karistussüsteemi.

• õigussotsioloogia
,
• karistuse kohaldamine
,
• Kriminoloogia
,
• Kriminaalpreventsioon