Kokkuvõte

Euroopa Liidus reguleerib küsimust, milline liikmesriik on kohustatud Euroopa Liidu territooriumil esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 604/2013 ehk nn Dublin III määrus, mis koos sellega seotud määrustega moodustab nn Dublini süsteemi. Dublini süsteemi on juba aastaid kritiseeritud põhjusel, et see ei ole lõpetanud Euroopa Liidus teisest rännet, ei taga liikmesriikide vahel rahvusvahelise kaitse taotlejate õiglast ja proportsionaalset jaotumist ega piisavat solidaarsust. 2015. aastal haripunkti jõudnud põgenikekriisi tingimustes tõusid süsteemi vead eriti tugevalt esile.

Solidaarsuse suurendamiseks ilma Dublini süsteemi sisuliselt muutmata võttis Euroopa Liidu Nõukogu 2015. aasta septembris vastu kaks sarnase sisuga otsust – otsuse nr 2015/1523 ja nr 2015/1601 –, millega kehtestati erakorralised meetmed Itaalia ja Kreeka abistamiseks nendest riikidest kahe aasta jooksul kokku 160 000 rahvusvahelise kaitse taotleja teistesse liikmesriikidesse ümberpaigutamiseks kaudu. Otsused kujutavad ajutist kõrvalekallet Dublini süsteemist ning kehtestavad teatud mõttes uue kriteeriumi vastutava liikmesriigi määramiseks. Kui otsuse nr 2015/1523 vastuvõtmisel arvestati liikmesriikide ettepanekutega vastuvõetavate taotlejate arvude osas, siis otsuse nr 2015/1601 puhul rakendati liikmesriikide suhtes kohustuslikke jaotuskvoote, ilma liikmesriikide ettepanekuid arvesse võtmata.

Käesolevas artiklis analüüsitakse, kas Euroopa Liidu Nõukogu 2015. aasta septembri nimetatud otsused on kooskõlas Euroopa Liidu õiguse proportsionaalsuspõhimõttega ning solidaarsuspõhimõttega, arvestades tänaseks liikmesriikide vahel välja kujunenud solidaarsuse astet.

• haldusmenetlus
,
• Euroopa Liit