Menüü

Kokkuvõte

Akadeemilise petturluse, sh plagiaadi mõiste on akadeemilisest vabadusest ja ülikoolide autonoomiast lähtuvalt ülikoolide endi määrata. Selle käigus peab mh arvestama akadeemiliste tavadega ja autoriõiguse seaduse § 12 lõike 1 punktis 1 sätestatud autori õigusega nõuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel autori isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel. Et ennetada selle nõude rikkumist õppetöös, on ülikoolis kehtestatud viitamisreeglid. Kui tudeng paneb ometi toime loomevarguse, peab sellele järgnema proportsionaalne õiguslik tagajärg. Selleks on pahatihti vaja tunnistada vilistlase diplom kehtetuks.

Eesti ülikoolid, sh Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool ja Eesti Maaülikool, on viimastel aastatel teinud mitu diplomi kehtetuks tunnistamise otsust, mille tulemusel on ülikooli vilistlane jäänud ilma oma bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadist. Äärmuslikel juhtudel on näiteks Saksamaal plagieerimise tõttu alustatud ka tsiviilkohtumenetlust ja kriminaalmenetlust, kuid sagedamini esitab hoopis oma väitekirjas väidetava loomevarguse toime pannud vilistlane kaebuse halduskohtule, taotledes diplomi kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamist.

Käesolevas artiklis uuritakse, kuidas tagada väitekirjas võimaliku loomevarguse toime pannud vilistlase õigused diplomi kehtetuks tunnistamise menetluses. Samuti vaadeldakse artiklis ülikoolide peamisi vigu, mille tõttu on halduskohtud diplomi kehtetuks tunnistamise otsuseid tühistanud, ning võrreldakse siinset praktikat meile lähedaste Soome ja Saksamaa ülikoolide samalaadsete kogemustega.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse