Kokkuvõte

Digitaalse sisu ja digitaalsete teenustega puutume praktikas kokku igapäevaselt. Samas on digitaalse sisu ja teenusega seonduv olnud seni lepinguõiguses vaid väga vähesel määral reguleeritud. Erireeglid on kehtivas õiguses olemas üksnes digitaalse sisu teatavatest omadustest tarbija lepingueelse teavitamise kohta ning lepingust põhjust avaldamata taganemise õiguse kohta. Kuid küsimused sellest, missuguste kriteeriumite alusel hinnata mõne äpi või pilvekeskkonna lepingutingimustele vastavust või mis tingimustel vastutab ettevõtja võimalike puuduste eest, ei ole ei Euroopa Liidu ega ka Eesti õiguses seni täpsemat käsitlemist leidnud.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/770 täidetakse see lünk Euroopa Liidu õiguses ning kehtestatakse vastavad reeglid.

Artiklis antakse ülevaade digitaalse sisu direktiivis sätestatud vastavusnõuete ning ettevõtja vastutuse ja tõendamiskoormise regulatsioonist. Tegemist on direktiivi ühtede kesksete teemadega, mis hakkavad tarbija õigusi ja ettevõtja kohustusi tulevikus kindlasti ka praktikas mõjutama.

Uue direktiivi ülevõtmine riigisisesesse õigusesse seisab Eestis alles ees. Seetõttu ei ole artiklis olnud võimalik hinnata üksikasjalikult direktiivist tulenevate reeglite sobitamist Eesti õigusesse. Pigem on üritatud avada eesootavate muudatuste sisu ja tagamaid, selgitades mh uue regulatsiooni kujunemislugu.

• Tarbijakaitse
,
• müügileping
,
• kasutuslepingud
,
• teenuse osutamise lepingud
,
• kohustuse rikkumine