Kokkuvõte

Igas riigis on organid, mis muu hulgas julgeoleku eesmärgi nimel tegutsevad. Eelduslikult tegutsevad nad õiguse alusel. Kui õiguses kõneldakse julgeolekust, kangastub paljudele esimese mõttena põhiõiguste piiramine (nt tähtajalise elamisloa või Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine, vanglas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, teabetoimingud). Julgeoleku mõistet kohtab avaliku õiguse erinevates instituutides, näiteks põhiseaduse § 47 ja § 130, välismaalaste seaduse § 13 lõige 1 ja § 124, vangistusseaduse § 4¹ lõige 2, § 15 lõike 2 punktid 1 ja 3 ning § 69, julgeolekuasutuste seaduse § 1 lõige 1, kodakondsuse seaduse § 21 lõige 1 jne. Tegemist ei ole üksnes riigi sisemist õigust, vaid ka rahvusvahelist õigust puudutava küsimusega: ühinenud rahvad ühendasid oma jõud muu hulgas julgeoleku säilitamiseks. Loetelu on pikk ning seda pole otstarbekas kogu mahus esile tuua. Küll aga tekitab see küsimuse, mida tuleb täpsemalt julgeoleku all mõista: mis on julgeoleku olemus, kes on julgeolekuga hõlmatud subjektid, mis on julgeoleku esemeks, mis on sisemine ja väline julgeolek, milline on julgeoleku ja vabaduse vaheline seos, mis on oht julgeolekule. Artiklis otsitakse vastuseid neile küsimustele.

• riigikaitseõigus
,
• politseiõigus