Kokkuvõte

Rahvusvaheliste kuritegude uurimise praktikas on viimase 25 aasta jooksul toimunud kiire areng. Suurem tähelepanu rahvusvaheliste kuritegude uurimisele rahvusvahelisel tasandil on kaasa toonud selle, et eelkõige mitmetes Euroopa riikides on hakatud menetlema väljaspool nende territooriumi toimepandud rahvusvahelisi kuritegusid. Seejuures on viimastel aastatel prioriteediks olnud Lähis-Idas (eelkõige Süürias, aga ka Iraagis) alates 2011. aastast kestva relvakonfliktiga seotud menetlused. Kuigi kohtulahendini on jõudnud ka mõned raskemad kuriteod nagu tapmised ja piinamised, on praeguseks ajaks seoses Lähis-Ida relvakonfliktiga kõige laialdasem kohtupraktika välja kujunenud ühes spetsiifilises sõjakuriteo liigis – inimväärikuse haavamises.
Artiklis antakse esmalt ülevaate sõjakuritegude mõistest ja teomodaliteetidest nagu relvakonflikti olemasolu, kaitstud isik ning seos teo ja relvakonflikti vahel. Seejärel analüüsitakse Soome, Rootsi, Saksamaa ja Madalmaade kohtute otsuseid inimväärikuse haavamise kui sõjakuriteo kaasustes. Kohtuotsuste analüüsimisel on eelkõige pööratud tähelepanu sellele, kuidas kohtud on lugenud tõendatuks järgnevad tõendamiseseme asjaolud: relvakonflikti olemasolu, kaitstav isik, seos teo ja relvakonflikti vahel ning teo inimväärikust haavav iseloom. Tulenevalt teiste riikide kohtupraktikast otsitakse vastust ka küsimusele, kas ja kuidas on Eesti õiguses kriminaliseeritud inimväärikuse haavamine kui sõjakuritegu.

• inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod