Kokkuvõte

Tänapäevased töösuhted on sageli organiseeritud viisil, kus tööd tegev isik tegutseb võlaõigusliku lepingu alusel, jäädes seega välja tööõiguse kohaldamisalast ning olles töö tegemisel vähem kaitstud kui töölepinguline töötaja. Tööalase kaitse andmist üksnes pooltevahelise alluvussuhte tuvastamise kaudu on muutuvate töösuhete kontekstis hakatud tugevalt kritiseerima, kuivõrd niinimetatud uute töövormide puhul on traditsioonilist alluvussuhet järjest keerulisem kindlaks teha. Nii rahvusvahelistes, Euroopa Liidu kui ka riigisisestes institutsioonides leiavad kaasajal aset diskussioonid tööalaste õiguste laiendamisest ka muude lepingute alusel tööd tegevatele isikutele.

Artiklis analüüsitavaks õiguslikuks probleemiks on võlaõigusliku lepingu alusel tegutseva iseseisva lepingupartneri võimalik ebapiisav kaitse, mida rahvusvaheliste organisatsioonide ja õigusteadlaste esitatud seisukohtade järgi on vajalik tugevdada tööalaste õiguste laiendamise teel. Kuigi rahvusvaheliste organisatsioonide ning õigusteadlaste esitatud seisukohtade järgi tuleks tööalaseid õigusi laiendada kõigile töötegijatele, sõltumata töö tegemise suhte aluseks olevast lepinguliigist, keskendub autor üksnes tööalaste õiguste laiendamisele iseseisvale lepingupartnerile, kuivõrd võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise näol on tegemist Eestis kõige levinuma töö tegemise viisiga traditsioonilise töölepingulise töötamise kõrval. Artikli eesmärk on leida vastus küsimusele, kes on kaitset vajav iseseisev lepingupartner ning kas ja kuidas laiendada talle peamiseid tööalaseid õiguseid Eestis.

• tööleping
,
• käsundusleping
,
• töövõtuleping
,
• töötaja
,
• töö- ja puhkeaeg
,
• töökaitse