Sulge
Eestlane armastab oma õigust taga ajada ja vaielda. Eriti kohtus. Põhimõtteline vägikaikavedu eksisteerib kahjuks ka suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlustes. Ja ilmselt võimsamalt kui võlaõiguslikes vaidlustes, sest erinevused arusaamistes on mitte objekti- (nt kohustus või raha) põhised, vaid seotud subjekti ehk lapse ning tema edasise elukorraldusega.
Suhtluskorra ja hooldusõiguse vaidlused kestavad lubamatult kaua. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt viidanud vajadusele viivituseta lahendada kriitilise tähtsusega perekonnaõiguslikud vaidlused ning märkinud, et suhtluse- ja hooldusõiguse täitmisega viivitamine on käsitatav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 rikkumisena.
Avalikult kättesaadava kohtumenetluse statistika kohaselt moodustavad 3% tsiviilasjadest maakohtus asjad, milles lahendatakse vanema õigusi lapse suhtes või reguleeritakse lapsega suhtlemise korda. Viimase kümne aasta jooksul saabunud ning lahendatud tsiviilasjade arv näitab tervitatavat langustrendi (eelmise aastaga võrreldes veidi üle 10%). Samas kui menetletavate asjade koguarv väheneb, on keskmine menetlusaeg üha kasvanud. Nii näiteks loeti keskmiseks menetluse ajaks 2022. aastal 157 päeva, 2023. aastal aga 187 ning 2024. aastal koguni 193 päeva. Kohtunike sõnutsi on menetlusaja pikenemise taga keerukamad õigusvaidlused, mis vajavad lahendamiseks rohkem aega.
Miks kohtuvaidluste menetlemine hoolimata esitatud hagide vähenenud arvust võtab rohkem aega kui varem? Üheks argisemaks vastuseks on ületamatud erimeelsused ehk konflikt kahe inimese vahel. Riiklik perelepitus on riigi kulul inimese sotsiaalsete oskuste tasuta ümber- või täiendõpe.