Kokkuvõte

Euroopalikule õigusmõtlemisele on omane eristada avalikku ja erahuvi. Avalik huvi on igaüht puudutav asi; erahuvi tuumaks seevastu on perekonnaelu ja eraisikute majandussuhted. Tundub loomulik käsitleda keskkonnaküsimusi avaliku huvina, sest reeglina mõjutavad keskkonnasjad suurt hulka inimesi. Traditsioonilise liberaalse käsitluse kohaselt on huvide esindamisel rollid rangelt jagatud ning milles avaliku huvi esindamise monopol on riigiorganitel. Eraõiguslikud juriidilised isikud (sh valitsusvälised organisatsioonid) paigutuvad selles skeemis eraisikute hulka, millel on avaliku huvi esindamise pädevust sama vähe kui füüsilistel isikutel.

Kaugeltki mitte kõik Euroopa maad ja kohtud pole sisustanud ühenduste huvi nii kitsalt. Samuti on Euroopa regioonis viimasel aastakümnel üha enam esile tõusnud eraalgatusel põhinev keskkonnakaitse. Muutuse põhjuseid on mitu, muuhulgas üldine suundumus avatuma ja demokraatlikuma ühiskonna poole, keskkonnaprobleemide ja eraelu küsimuste tiheda seose teadvustamine ning olulised puudujäägid keskkonnanõuete jõustamises. Eraalgatuslikus keskkonnakaitses on eriline roll keskkonnaühendustel. Samas ei olda kaugeltki üksmeelel selles, milliseid ühendusi tuleks pidada keskkonnaühendusteks. Artiklis käsitletakse ühenduste tunnustamist Århusi konventsioonis, Euroopa Liidu õiguses ning Eesti õiguses ja kohtupraktikas ning analüüsitakse, millised kriteeriumid on Eesti tingimustes keskkonnaühendustele sobivaimad. Kuivõrd tunnustamise küsimus on Eestis kõige teravam seoses halduskohtusse pöördumisega, keskendutakse artiklis keskkonnaühenduste tunnustamisele kaebeõigusega seoses.

• Keskkonnaõigus
,
• halduskohtusse pöördumine
,
• Mittetulundusühingud ja sihtasutused