Kokkuvõte

Kõikide kehtinud õiguskordade, kõigi riikide rahvusliku õiguse, rahvusvahelise õiguse ja kirikuõiguse aluseks on esmapilgul kaks teineteisele vasturääkivat printsiipi. Ühelt poolt kehtib põhimõte, et iga objektiivse õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja kohustus püsivad senikaua, kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse. Seda õiguskordade olemusele vastavat olukorda võikski nimetada kontinuiteediks.

Nii leiab kontinuiteediprintsiip näiteks väljenduse rahvusvahelises õiguses ja rahvuslikus avalikus õiguses selles, et õigussuhete järjepidevuse huvides käsitletakse riike juriidiliste isikutena. Nii jäävad riigid vaatamata oma rahvastiku pidevale muutumisele ja vaatamata konstitutsioonilistele muutustele iseendaga identseks. Muutused võivad puudutada riigiorganeid, riigi territooriumi, olla isegi revolutsioonilist laadi. Tegevusaluste äralangemine (clausula rebus sic standibus) ei mõjuta kontinuiteedist lähtuvalt riigi õigussuhteid.

• Rahvusvaheline õigus
,
• riigiõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• seadusandlus
,
• haldustoimingud