Sama kaua, kui lugejal on olnud võimalus lugeda ajakirja „Juridica“, sama kaua on ajakirja sisekaanel ilutsenud kiri „Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri“. See ei ole aga kunagi tähendanud, et ajakirja ainus eesmärk on anda õigusteaduskonnale võimalus „ise kirjutada ja ise lugeda“. Samuti ei viita selline pealdis, et ajakirja läbi tutvustatakse lugejale nn õigusteaduskonna ametlikke seisukohti. Ülikooli kui teadusasutuse puhul ei tohikski vist rääkida mingitest ametlikest vaadetest. Ülikoolid on läbi ajaloo olnud uute ideede kasvulavaks, ole vaid mees ja püüa maailmale selgitada, et sinu idee on õigem kui teiste oma. „Juridica“ peaks olema just selleks kohaks, kus oleks võimalik ka teistele oma taolisi ideid selgitada ning loomulikut – kellegi teise mõtteavaldustele vastu vaielda. Ajakirja ülesanne ongi pakkuda kohta taoliste erinevate ja sageli väga vastandlike mõtteavalduste teadvustamiseks. Ja ülikooli nime kasutamine ajakirja rekvisiitides ei tähenda, et juba ette antaks privileeg kõigele sellele, mis lähtub ülikoolist. Pigem viitab see suuremale avatusele.

Raul Narits on käesoleva numbri veergudel rõhutanud, et kui mitte kõigi aktide, siis vähemalt laia ühiskondlikku kõlapinda omavate seaduste sünd eeldab diskussiooni ühiskonnas. Tuleb tõdeda, et ühiskondlikondliku arvamuse teadasaamist pole Eesti õigusreformi käigus sageli vajalikuks peetud. Arvamuse avaldamise eelduseks on tekstist arusaamine, mis meie praegust seaduskeele kvaliteeti teades polegi nii kerge kui see ehk ideaalis võiks olla. Kuid see pole veel kõik. Nagu toob esile Meris Sillaots, on millegi mõistmisel tähtsaks komponendiks informatsiooni vastuvõtja enda eelteadmised. Praegu liigub Eesti visalt Euroopa Liidu poole. Tahame seda endale tunnistada või ei, kuid inimesi, kes tunnevad end kaasaja Euroopa õigusmõtlemises koduselt, on meil vähe. Kui aga Eesti eesmärgiks on meie seaduste ühtlustamine Euroopa Liidu normidega, siis saavad Eestis seadusi kirjutada vaid Euroopa õigust põhjalikult tundvad inimesed. Kas aga saab rääkida laiapõhjalisest ja edasiviivast diskussioonist, kui juba eelnevalt on selge, et selles osalejate teadmiste tase on nõnda erinev? Seega on üheks edasiviiva diskussiooni eelduseks selles osalejate teadmiste ühtlaselt kõrge tase.

Väljend „Euroopas on nii“ on kujunenud Eestis tõsiseltvõetavaks argumendiks peaaegu igas eluvaldkonnas. Arvestatavaks on kujunenud diskussioonid juhul, kui Eroopast võib leida näiteid küsimuse reguleerimise kohta nii üht- kui ka teistmoodi. Ainus „aga“ on selles, et ka Euroopasse mineku suhtes pole ühiskondliku arvamuse väljaselgitamiseks oluliselt midagi tehtud. Nagu käesolevast numbristki näha, kasvab peale uus juristide põlvkond, kelle jaoks suund Euroopasse on iseenesestmõistetavus, ning sageli lükatakse teised võimalused juba a priori kõrvale. Oma panuse tendentsi annab kindlasti see, et arvestatavad võimalused enesetäiendamiseks on peamiselt Kesk-Euroopa ning Skandinaavia ülikoolides, harvemini Ameerikas, Inglismaal, samas puudub arvestatav kontakt Idaga (Venemaa, Ukraina) ja teiste Balti riikidega. On ülimalt positiivne, et juristide uuel põlvkonnal on võimalus tutvuda teiste riikide õiguskordadega, et seeläbi rikastada ja täiendada kohalikku õigust. Jääb vaid loota, et muu maailma õiguse kõrval ei unustata kohalikku õigust, meie endi ajalugu ja kultuuri.

• Info