Sama kaua, kui lugejal on olnud võimalus lugeda ajakirja
„Juridica“, sama kaua on ajakirja sisekaanel ilutsenud kiri
„Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri“. See ei ole aga kunagi
tähendanud, et ajakirja ainus eesmärk on anda õigusteaduskonnale
võimalus „ise kirjutada ja ise lugeda“. Samuti ei viita selline
pealdis, et ajakirja läbi tutvustatakse lugejale nn õigusteaduskonna
ametlikke seisukohti. Ülikooli kui teadusasutuse puhul ei tohikski
vist rääkida mingitest ametlikest vaadetest. Ülikoolid on läbi
ajaloo olnud uute ideede kasvulavaks, ole vaid mees ja püüa
maailmale selgitada, et sinu idee on õigem kui teiste oma.
„Juridica“ peaks olema just selleks kohaks, kus oleks võimalik ka
teistele oma taolisi ideid selgitada ning loomulikut – kellegi teise
mõtteavaldustele vastu vaielda. Ajakirja ülesanne ongi pakkuda kohta
taoliste erinevate ja sageli väga vastandlike mõtteavalduste
teadvustamiseks. Ja ülikooli nime kasutamine ajakirja rekvisiitides
ei tähenda, et juba ette antaks privileeg kõigele sellele, mis
lähtub ülikoolist. Pigem viitab see suuremale avatusele.
Raul Narits on käesoleva numbri veergudel rõhutanud, et kui mitte
kõigi aktide, siis vähemalt laia ühiskondlikku kõlapinda omavate
seaduste sünd eeldab diskussiooni ühiskonnas. Tuleb tõdeda, et
ühiskondlikondliku arvamuse teadasaamist pole Eesti õigusreformi
käigus sageli vajalikuks peetud. Arvamuse avaldamise eelduseks on
tekstist arusaamine, mis meie praegust seaduskeele kvaliteeti teades
polegi nii kerge kui see ehk ideaalis võiks olla. Kuid see pole veel
kõik. Nagu toob esile Meris Sillaots, on millegi mõistmisel
tähtsaks komponendiks informatsiooni vastuvõtja enda eelteadmised.
Praegu liigub Eesti visalt Euroopa Liidu poole. Tahame seda endale
tunnistada või ei, kuid inimesi, kes tunnevad end kaasaja Euroopa
õigusmõtlemises koduselt, on meil vähe. Kui aga Eesti eesmärgiks
on meie seaduste ühtlustamine Euroopa Liidu normidega, siis saavad
Eestis seadusi kirjutada vaid Euroopa õigust põhjalikult tundvad
inimesed. Kas aga saab rääkida laiapõhjalisest ja edasiviivast
diskussioonist, kui juba eelnevalt on selge, et selles osalejate
teadmiste tase on nõnda erinev? Seega on üheks edasiviiva
diskussiooni eelduseks selles osalejate teadmiste ühtlaselt kõrge
tase.
Väljend „Euroopas on nii“ on kujunenud Eestis tõsiseltvõetavaks
argumendiks peaaegu igas eluvaldkonnas. Arvestatavaks on kujunenud
diskussioonid juhul, kui Eroopast võib leida näiteid küsimuse
reguleerimise kohta nii üht- kui ka teistmoodi. Ainus „aga“ on
selles, et ka Euroopasse mineku suhtes pole ühiskondliku arvamuse
väljaselgitamiseks oluliselt midagi tehtud. Nagu käesolevast
numbristki näha, kasvab peale uus juristide põlvkond, kelle jaoks
suund Euroopasse on iseenesestmõistetavus, ning sageli lükatakse
teised võimalused juba a priori kõrvale. Oma panuse tendentsi
annab kindlasti see, et arvestatavad võimalused enesetäiendamiseks
on peamiselt Kesk-Euroopa ning Skandinaavia ülikoolides, harvemini
Ameerikas, Inglismaal, samas puudub arvestatav kontakt Idaga (Venemaa,
Ukraina) ja teiste Balti riikidega. On ülimalt positiivne, et
juristide uuel põlvkonnal on võimalus tutvuda teiste riikide
õiguskordadega, et seeläbi rikastada ja täiendada kohalikku
õigust. Jääb vaid loota, et muu maailma õiguse kõrval ei unustata
kohalikku õigust, meie endi ajalugu ja kultuuri.