Kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Esimene korteriomandiseadus võeti Riigikogus vastu 23. märtsil 1994. Praegu kehtiv korteriomandiseadus *1 võeti vastu 15. novembril 2000 ja see jõustus 1. juulil 2001. Uue korteriomandiseaduse näol on tegemist eelkõige korteriomandi üldküsimusi, elamute haldamist ning korteriomanike õigusi ja kohustusi reguleeriva õigusaktiga.

Asjaolu, et uues korteriomandiseaduses reguleeritakse põhjalikumalt nn klassikalise korteriomandiga seotud probleeme, näitab, et korteriomandi seadmisega kaasnenud suuremad õiguslikud kitsaskohad on juba ületatud või saavad kohe ületatud. Ka notari töö seisukohalt võib väita, et paljud pikka aega eksisteerinud probleemid korteriomandi seadmisel on vastavate sätete lülitamisega eluruumide erastamise seadusesse *2 lahenduse leidnud ning korteriomandi seadmisega kaasnevad probleemid on üha enam pigem organisatoorset ja tehnilist kui sisulist laadi.

Korteriomandi seadmist reguleerivate õigusaktide (eluruumide erastamise seadus, eluruumide erastamise kord, korteriomandiseadus ja kinnistusraamatuseadus) alusel võib korteriomandi seadmine toimuda kahel viisil: 1) omandireformist ja algselt korterite kui vallasasjade erastamisest tulenevalt korteriomandi seadmine vallasasjana erastatud eluruumile ja
2) juba kinnistusraamatusse kantud kinnisasja jagamine korteriomanditeks.

• korteriomand
,
• tehingu vorm
,
• Notariaat
,
• müügileping
,
• Mittetulundusühingud ja sihtasutused
,
• elamureform