Kokkuvõte

Mõte inimkohtunikku asendavast arvutist võis veel hiljaaegu tunduda täieliku utoopiana, kuid kätte on jõudnud aeg, mil robotkohtunikust tuleb rääkida mitte tingivas, vaid kindlas kõneviisis. Juba praegu on kohtutes kasutusel erinevaid tehisintellektisüsteeme, millest võimekamad on suuteliselt automaatselt genereerima tõsiseltvõetavaid kohtulahendeid. Kuigi täna veel ükski masin ilma inimese järelevalveta õigust ei mõista, siis viimaste aastate edulugusid arvestades ei tasu imestada, kui ühel hetkel ei vaata talaari alt vastu mitte ilmekad silmad, vaid tuhm ekraan. Ka Riigikohus on jätnud robotkohtunikule ukse praokile, sedastades, et riigivõimu teostamisel tehnoloogiliste vahendite kasutamine peab küll vastama kõigile kehtivast õigusest tulenevatele nõuetele, kuid selle tingimuse täitmisel ei ole inimese vahetu osavõtt ilmtingimata nõutud.

Samas kätkeb robotkohtuniku endas märkimisväärseid riske. Sellest annab aimu kasvõi tõsiasi, et hiljuti jõustunud tehisintellekti käsitlev Euroopa Liidu määrus näeb õigusemõistmise jaoks mõeldud tehisintellektisüsteemides suurt riski. Seetõttu tuleb tehisintellekti mõju ausale kohtupidamisele ja kohtunike rollile hinnata varakult, sest vastasel juhul võib õiguskord jääda innovatsioonile jalgu või, veel hullem, leida aset isikute õiguste rikkumine.

Et robotkohtunik kui autonoomselt tsiviilasja lahendav tehisintellektisüsteem teeb otsuse täielikult automatiseeritult ilma inimtegurita ja seeläbi asendab kohtunikku, on robotkohtuniku rakendamisel keskne probleem selles, kas inimesest kohtuniku asemel tohib õigust mõista tehisintellektisüsteem. See on küsimus õigusemõistmise monopolist ehk sellest, kes on pädev õigust mõistma. Eelnevat arvestades on käesoleva artikli eesmärk uurida, mil määral on robotkohtuniku rakendamine kooskõlas õigusemõistmise monopoli põhimõtte kui ühe olulisima õigusemõistmise nõudega.

• kohus
,
• õigusemõistmine
,
• tsiviilkohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• võimude lahusus