Sulge
Euroopa Liidu Kohtu (ELK) kui institutsiooni ülesanne on tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Alates 1989. aastast hõlmab ELK Euroopa Kohtu kõrval ka vähem tuntud Esimese Astme Kohut, mis hiljem nimetati ümber Üldkohtuks. Esimese Astme Kohus loodi eesmärgiga leevendada Euroopa Kohtu töökoormust ning tagada üksikisikutele tõhusam kohtulik kaitse eeskätt kohtuasjades, mis nõuavad keeruliste faktiliste asjaolude põhjalikku uurimist. Sealjuures oli Esimese Astme Kohtu pädevus algselt piiratud füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagidega teatud valdkondades. Tänaseks on pädevuse jaotus Euroopa Liidu kahe kohtu vahel oluliselt muutunud.
Artiklis vaadatakse viimasele 35 aastale tagasi. Üldkohtu arengus võib esile tuua kolm olulist verstaposti, mis selgitavad kohtu kujunemist. Esimene etapp hõlmab ajavahemikku 1989‒2004, mil Euroopa Liidu institutsioonide aktide peale esitatud hagide menetlemine anti järk-järgult üle Euroopa Kohtult Üldkohtule, millega Üldkohus muudeti sisuliselt Euroopa Liidu halduskohtuks. Teine oluline pöördepunkt oli 2015. aasta reform, mille tulemusena kahekordistati Üldkohtu kohtunike arvu, misläbi suurendati oluliselt Üldkohtu suutlikkust. See omakorda sillutas teed kolmandale arenguetapile, mille aluseks on 1. septembril 2024 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. a määrus (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta) ja mis tõi kaasa kaks muudatust. Esmalt laiendati loakogu põhimõttele allutatud kohtuasjade ringi, mille kohaselt Üldkohtu otsused kuuluvad apellatsiooni korras Euroopa Kohtus kontrollimisele üksnes erandlikel juhtudel, ning teiseks anti Üldkohtule üle pädevus arutada ja lahendada kindlaksmääratud valdkondades ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlusi.