Kokkuvõte
Elu on täis valikuid. Meie siin saalis tegime valiku omandada
juristi kutse. Õppida õigust ja õppida tegema valikuid. Mõistmaks, mis on vahe
kirjapandud õigusel ja tavadel. Aga laiemalt mõistmaks elu keerukust ja
tõlgendamise mitmekesisust pärast seda, kui paberile on saanud kompromissina
kirjutatud normid. Mõistmaks ka seda, et elu on palju keerulisem kui
kirjapandud norm. Meie enda valikute tulemusel on keegi meist pidanud tegelema
küsimusega, kuidas jagada abielulahutuse korral kurgipurgis olevaid kurke või
kuidas kaitsta inimest, kes on toime pannud näiteks vägistamise alaealise
suhtes. Juristi kutse ongi täis valikuid. Mõned lihtsamad, mõned raskemad, ent
valima peab.
Ühiskonnana, rahvana tegime 1980. aastate lõpus valiku, et
soovime taas olla vabad. Otsustada ja suunata ise oma riigi tulevikku. Ja
mööngem: tegime ainuõige valiku. See otsus on toonud meile tagasi oma riigi ja
vabaduse. On toonud kasvu ja õitsengu ning taasliitumise lääne kultuuriruumiga.
Olen varasemalt väljendanud, et Narva jõgi ongi tsivilisatsioonide piir. Piir
demokraatia ja diktatuuri vahel. Piir inimeste põhiõigustega arvestamise ning
mittearvestamise vahel. Piir helge tuleviku ja tumeda mineviku vahel.
Täna peame tõdema, et alates vabaduse taastamisest ei ole
välimine oht meie põhiseaduslikule korrale olnud suurem, kui ta on
lähiaastatel. Juriidilises keeles väljendudes ei ole küll veel tekkinud vahetut
ja kõrgendatud ohtu, ent meie tegevusest sõltub üsna palju, kas oht eskaleerub
või mitte. Muuhulgas määrab meie lähiaastate tegevus ka selle, kas meie
õigussüsteem on piisavalt küps, reageerimaks eelseisvatele ohtudele.
Ius est ars boni et aequi – nii õpetati meid
juuraõpingute esimesel kursusel. Seetõttu ongi just õiglusel baseeruv
õigussüsteem meie riigi selgroog ja kesknärvisüsteem. Midagi, mis tagab eesti
rahvuse, kultuuri ja keele kestmise läbi aegade. Mul on hea meel, et
õigusteadlaste päevadel on tänavuste debattide läbivaks jooneks valitud
julgeolek.
On igati kohane ja vaat et viimane aeg arutleda veidi
akadeemilisemalt, kas oleme oma riigi kesknärvisüsteemiga valmis erinevatele
ohtudele reageerima. Loodan, et tänased arutelud annavad viljakat sisendit
vajalike otsuste tegemiseks. Muuseas – otsus on tihtilugu ka see, et pole vaja
midagi muuta. Isiklikult olen veendumusel, et alates põhiseadusest ja
julgeolekut reguleerivast seadusandlusest oleme suutnud üles ehitada päris
hästi elu ning kriiside lahendamist toetava õigusruumi. Mis ei tähenda, et midagi
paremaks ei saa teha. Kindlasti saab. Meenutagem siinkohal kasvõi president
Ilvese sõnu siinsamas õigusteadlaste päevadel 14 aastat tagasi, mil ta ütles:
„Õigusriik, nagu hea auto, vajab pidevat hooldust, logisevate kruvide
pingutamist ja kulunud osade asendamist.“*2
Ent üldisemalt on mu soovitus lähtuda põhimõttest, et kui
midagi on vaja lahendada, siis esimene viis selleks on olemasolev õigus ja
selle rakendamine läbi tõlgenduse. Õigusruumi muutmine peab olema viimane
õlekõrs, et midagi lahendada. Ärgem unustagem, et ka põhiseaduse mõtte kohaselt
tuleb alati käituda kehtivat õigust järgides, vajadusel seaduste analoogiat
kasutades ja ikka eesmärgipäraselt.
Olen püüdnud seda arusaama viljeleda ka
Kaitseministeeriumis ning mitte tormanud seadusi muutma pelgalt selle pärast,
et see tundub esmapilgul ainuvõimalik tee. Reeglina on alati olemas võimalus
olukorrad lahendada seadust muutmata. Nii oleme ministeeriumi poolt viimase
kahe aasta jooksul saatnud parlamenti vaid nelja seaduse muudatused kokku kuuel
korral. Vohav seadusloome ei saa olla elu eesmärk. Nagu ei saa olla eesmärk ka
suletus. AK*3
templid on väga kerged dokumentidele tekkima, ent iga sellise märke lisamine
tähendab suuremat suletust. Surve keerata avaliku teabe seaduses kruvid kinni
on märkimisväärne. Suletud ühiskond ei saa aga olla edukas. Just meie avatus ja
teabe kättesaadavus on toonud meile ühiskonnana edu.
Head kuulajad, kui minul oli au kulutada Tartu Ülikooli
pinke juuraõpingute ajal, oli tsiviilkohtupidamine reguleeritud veidi enam kui
300 paragrahviga, hetkel kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik kätkeb endas
759 paragrahvi. Kas meie elu on muutunud kaks korda keerulisemaks kui 30 aastat
tagasi? Kahtlen. Mulle tundub, et eelmise sajandi 90-ndate aastate õhustik oli
vaatamata vähematele normidele elu keerukuses vaat et isegi väljakutsuvam, ent
kindlasti vähemalt ärikeskkonna arengu seisukohast oluliselt vabam ja
innovaatilisem.
Mööngem: oleme enamasti heas usus ja parimas tahtmises
pidevalt täiustanud oma seadusandlust ja arendanud seaduste rakendamist ning
järelevalvet nende täitmise üle. Aga ehk on aeg endalt peegli ees seistes
küsida, kas me pole sageli läinud sellega üle piiri – loonud oma Frankensteini,
mis on asunud meid jõuliselt ahistama. Seetõttu panen kõigile moel või teisel
õigusloomesse panustajatele südamele, et õigusaktide muutmine, aga ka mainitud
avalikustamise piiramine saab toimuda vaid ultima ratio põhimõtet järgides.
Seadusloome parandamise, täiendamise, uuendamise ja muude
märksõnade kõrval sooviksin korraks peatuda ka kodifitseerimisel. Tean juriste,
kes tuliselt pooldavad kodifitseerimist, ja neid, kes kodifitseerimise suurimad
fännid pole. Hetkel on ministeeriumite töölaudadel kodifitseerimiseks päris
suur kamakas Eesti kriisi- ja sõjaõigust, mis on võtnud kümnete kui mitte
sadade ametnike tuhandeid töötunde, et püüda ühte seadusesse koondada kõikide
ettenähtavate ja mitteettenähtavate kriiside lahendamine. Olen sügaval
veendumusel, et kriise ei lahenda seadused, vaid inimesed. Või nagu ütles Otto
von Bismarck: „Halbade seaduste ja heade ametnikega võib täiesti vabalt riiki
valitseda. Kui aga ametnikud on halvad, ei aita ka kõige paremad seadused.“
Tabav, kas pole.
Nüüd vaidleb suur hulk riigiametnikke selle üle, kas ka
sõda on kriis nagu näiteks üleujutus või kas ka sõda saab reguleerida sarnaselt
COVID-i kriisiga.
Selles vaidluses soovitan taas kord heita pilk
põhiseadusele, mis annab ette üsna lakoonilise, ent täiesti piisava selgituse
erinevate kriiside lahendamiseks, eristades selgelt eriolukorda, erakorralist
seisukorda ja sõjaseisukorda. Soovimata siin Eesti juristkonna crème de la crème kogunemisel teie pead vaevata kõikide
detailidega, olen veendunud, et nii põhiseaduse mõtte kui ka Eesti
kaitsetegevuse kavadega piisavalt kursis olles ei ole võimalik kirjutada ühte
seadusesse COVID-i või Pärnu üleujutuse laadse kriisi lahendamist ja sõja
võitmist. Puht normitehniliselt on see muidugi võimalik ning tugeva poliitilise
toega teostatav või nagu ütleb Andrus Vaarik oma monotükis: „Kui jõud on taga,
lendab ka kana mesipuusse!“ Antud juhul pole ma aga kindel, et peaks kana
mesipuu poole lennutama.
Küll olen päri, et seni nähtu ja kogetu põhjal tuleb Eesti
rahuaja kriiside lahendamise mudel paremini läbi kirjutada. Nagu on vaja
täiendada ka sõjapidamist reguleerivaid akte. Ent jällegi: ultima ratio
kehtib ka siin, sest meie esmane kohus on lähiaastatel keskenduda sõjalise
muskli kasvatamisele, mitte õigusruumi peenhäälestamisele.
Tõsi, on asju, mis vajavad kas käitumismustri muutmist
läbi juhiste või lausa normide kirjutamise, ent väidan, et see ei ole kõige
pakilisem. Riigikaitse vaatest on oluline, et õigusruum ja otsustusprotsess
vastaks meie tegelikele vajadustele, tagades sealjuures inimeste põhiõigused ja
vabadused. Ja veel: sõjalise riigikaitse spetsiifika tuleneb ka meie
kuulumisest NATO-sse. Peame arvestama, et sõjaline planeerimine ei allu
kriisihalduse planeerimise tavareeglitele.
Kui näiteks üleujutuse puhul võib valitsus oma otsusega
kaasata nii Kaitseväe kui ka Kaitseliidu, tuleb sõjalise vastutegevuse
planeerimisel ja läbiviimisel arvestada NATO kaitseplaanide, käsuahela ja
reeglitega, mille kohaselt sõjatandri kulgu arvestades tuleb teatud otsused
teha ka Euroopa vägede ülemjuhataja poolt, kes ei istu sel hetkel Eestis.
Aga veel kord: minu tänase kõne eesmärk ei ole hakata
lahkama kogu valmisolekuseaduse kitsaskohti. Pigem on mu soov ärgitada meid
ühiselt mõtlema, mis on mõistlik ja mis mitte ning kuidas leida tasakaal
julgeoleku ja inimeste põhiõiguste vahel. Kõik ju sooviksime vähem bürokraatiat
ja suuremat otsustusvabadust. Nagu ka kiiremat ja õiglasemat kohtupidamist ning
jõustunud otsuste jõulist jõustamist. Aga kuidas seda teha? Kuidas kiirendada
õigusemõistmist? Või kuidas teha riigireformi? Õigusteadlaste päevad on õige
koht neil teemadel arutamiseks ja vastuste otsimiseks.
Austatud juristid, sisendina järgnevatesse aruteludesse
annaksin omalt poolt kaasa mõtte, et demokraatlik asjaajamine ja
ühiskonnakorraldus ei saa ega tohi põhineda vaid legalismil ja
administratiiv-bürokraatlikul süsteemil. See peab põhinema vabade kodanike
vabal koostööl ühiste eesmärkide nimel.
See peab olema paindlik, kuid samas pidama kinni
ühiskonnas kokku lepitud põhiprintsiipidest. Kui need kellelgi ununema kipuvad,
soovitan raamaturiiulist taas kord üles otsida meie põhiseadus, kus need
kenasti sõnastatud on. Muuseas, seesama põhiseadus on meid päris hästi teeninud
ja teeb seda ka edaspidi, kui me just ise mingite hetkeemotsioonide mõjul seda
aknast välja ei viska. Kindlasti on kehtivas põhiseaduses kitsaskohti, ent
põhiseaduse läbimõtlemata muutmine kätkeb endas väga palju varjatud riske.
Meenutagem kasvõi 1930. aastaid, kui põhiseaduse muutmine
hakkas võtma juba spordivõistluse mõõtmeid ning selle muutmise käigus kippusid
ununema ka demokraatliku riigikorralduse alustõed. Saabus vaikiv ajastu ja pead
hakkas tõstma autokraatia. Kusjuures see autokraatia ei olnud põhjustatud minu
kõne alguses viidatud välimisest ohust. Ambitsioon võimu tsentraliseerimiseks
kasvas ikka riigis sees. Ehk: ilmnes sisemine oht meie enda demokraatia
õõnestamiseks. Mõningaid sarnaste protsesside ilminguid on olnud võimalik
täheldada ka praegusel kümnendil. Ei ole kaua aega möödas hetkest, kus istuv
rahandusminister kutsus siseministri ülesandeid täites enda juurde politsei
peadirektori ja soovis viimase lahti lasta, unustades ära, et see on Vabariigi
Valitsuse otsus. Sellisest ning sarnasest käitumisest võis lugeda välja
mentaliteedi, et kui on antud võim, siis kirja pandud õigus on ebaoluline. Ehk
sooviti käituda mitte põhimõtte non rex est lex sed lex est rex järgi,
vaid vastupidise arusaama, ehk non lex est rex sed rex est lex kohaselt.
Aga õnneks jäid demokraatliku õigusriigi põhimõtted sel puhul peale.
See on hea näide selle kohta, kui oluline roll on täita
demokraatliku õiguskorra valvuritel. Nii õiguskantsler kui vajadusel ka kohus
peavad olema see hädapidur, mis õigusel baseeruvat riigikorda turvavad. Igale
võimulolijale tuleb vajadusel meenutada, et võimul olemist ei saa kuritarvitada
õigusriigi põhimõtete hävitamisega, sest igaühe personaalne aeg võimu
realiseerida on demokraatlikus riigis ajutine. Põhiseadus aga mitte. Vähemalt
seniks, kuni säilib õigusriik.
Loomulikult ei kanna kogu vastutust vaid õiguskantsler ja
kohtud. Meil kõigil on oma roll kanda ja tee käia, et Eesti vabadus ning
õigusriik püsiks. Seda ka kriisides. Seetõttu lubage mul lõpetuseks kutsuda
teid valima valikute ristmikul üks uus tee ja samuti panustama julgeolekusse.
Osa teist on juba praegu püsiva riigikaitseülesandega ameti- või töökohal ning
annavad seeläbi enda või oma organisatsiooni panuse Eesti iseseisvuse ja
põhiseadusliku korra säilimisse. Kutsun üles ka teisi panustama oma ekspertiisiga
just sõjalise riigikaitse õigusruumi kujundamisse. Kuigi Marcus Tullius Cicero
ütles, et sõja ajal seadused vaikivad, on meie ülesanne siiski tagada
õigusriigi jätkusuutlikkus ka sõja ajal. Seetõttu käivitame
Kaitseministeeriumis projekti ka teie kaasamiseks – seda kas reservväelasest
õigusnõuniku või tsivilistist eksperdina. Nagu klassikud ütlevad: jälgige
reklaami, sest esimene teabepäev toimub juba detsembri alguses.
Märkused:
*1Vanemuise kontserdisaalis Tartus 26. septembril 2024.
*2Arvutivõrgus: https://www.postimees.ee/320178/president-ilves-oigusriik-on-nagu-hea-auto.
*3Asutusesiseseks kasutamiseks, vt avaliku teabe seaduse § 34 jj. – RT I 2000, 92, 597; RT I, 07.03.2023, 11 (toimetuse märkus).