Kokkuvõte

20. sajandil toimunud suured muudatused ühiskondlik-majanduslikus sfääris andsid riigile uue, senisest aktiivsema koha ühiskonnas. Avalikule võimule pandi uued ja keerukad ülesanded, mille täitmisel hakati tugevasti põrkuma erahuvidega. Peale Teist maailmasõda väljakujunenud sotsiaalriigi põhimõte (Sozialstaat) andis ka tugeva konstitutsioonilise aluse riigi tegevuse laienemisele. Nii viidatakse sotsiaalriigi põhimõttele juba 1949. aasta Saksa LV põhiseaduse artiklites 20(1) ja 28(1). *1 Sotsiaalse õigusriigi põhimõttele viitab ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10. Kuigi sotsiaalriigi printsiipi põhiseadustes ei defineerita, võib öelda, et üldiselt nähakse teoorias sotsiaalriigi eesmärgina sotsiaalse õigluse tagamist, mis võiks seisneda sotsiaalsete riskide kõrvaldamises ja sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse leevendamises. Sellest tulenevalt ei ole avaliku võimu sekkumine piiratud mitte enam avaliku korra tagamisega, vaid piirid on laienenud ja eesmärgiks on seatud uue majanduskorra ehitamine.

Seega – mis antud juhul peamine – sotsiaalriigi printsiip tähendab praktikas avaliku võimu üha suuremat sekkumist majandusse ja sotsiaalsesse valdkonda, ühiskonna arengu prognoosimist ja planeerimist ning riigi osa kasvu ühiskonna arengus. *2 Sotsiaalse heaoluriigi õigus aga ei tohi nõrgendada indiviidi õigusi ja peab püüdlema selle poole, et garanteerida igale kodanikule, sõltumata rassist või religioonist, minimaalne elatusstandard. Sotsiaalriigi kontseptsioon õigusriigi printsiibi kohaselt (Sozialer Rechtstaat) nõuab laiendatud kaitset individuaalsfääri tungimise vastu ja võimude lahusust. *3

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• õigusriik
,
• haldusõiguse põhimõisted ja printsiibid
,
• seadusandlus
,
• täidesaatev riigivõim