Kokkuvõte

Üksiku vähese teosüüga õigusrikkumise korral ei pruugi tekitatud kahju ja sellest tulenev oht tunduda esialgu märkimisväärne ning ei too seega kaasa riigipoolset reageeringut. Kuid kui pannakse toime arvukalt väikese teosüüga pisikuritegusid, on kokkuvõttes tegemist juba suure kahju ning suure ohtlikkusega, millele seadusandja ega ka kriminaalasutused ei saa jätta reageerimata.

Väikese teosüüga õigusrikkumisi iseloomustab sageli nende suur arv ehk massilisus. Selliste rikkumiste suure leviku korral tuleb seadusandjal otsustada, millised sammud on õigusrikkumiste massilise leviku peatamiseks kõige tõhusamad. Valiku tegemisel tuleb analüüsida senist karistuspraktikat, kehtivaid materiaal- ja menetlusõiguse norme ning riigi tegelikku suutlikkust karistuslike meetmete ja sunnivahendite kohaldamisel. Kui valitakse karistusõiguslik meede, mida on ilmselgelt raske ellu viia, või kui süüdlasel on võimalus mõistetud karistuse kandmisest kõrvale hiilida, väheneb karistusseaduse mõju ning õiguskuulekus ühiskonnas, süütegude arv aga ei vähene. Õigusrikkumiste, sealhulgas bagatelldeliktide arvu saab vähendada üksnes tegelikkuses toimivate õigusnormide kaudu. Artiklis tutvustatakse broken window ehk katkise akna teooriat, mille autoriteks on kriminoloogid James Q. Wilson ja George Kelling. Lisaks peatutakse juhtimisvõimekuse olulisusel kriminaalpoliitikas ning tuuakse näiteid olulise mõjuga pisirikkumistest ja nendega võitlemisest Eestis.

• Kriminaalpreventsioon
,
• Kriminoloogia
,
• varavastased süüteod
,
• seadusandlus