Kokkuvõte

Ladinakeelsete terminite kasutamine annab võimaluse hinnata üldisemalt juristide harituse ja õiguskultuuri taset, sealhulgas õigusharidust. Käesolev artikkel käsitlebki seda, milline on olnud selle juristide jaoks olulise erialase oskussõnavara omandamine kolmel perioodil, kui eestikeelset õigusharidust on jagatud: kahe maailmasõja vaheline periood, nõukogude aeg ning taasiseseisvusaeg. Autor toob välja peamised põhimõtted, kuidas nendel perioodidel ladina õigusterminoloogiat omandati, ning õppevahendid, mille alusel ülikoolis juriidilisi termineid õpetati ja õpiti. Materjaliks, mille põhjal hinnata vaadeldavate perioodide terminikasutust, on võetud õigusperioodika.

Õigusperioodika uurimine toob välja selged seosed võõrterminite kasutamise ja õigushariduse vahel. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil kuulus ladina keele tundmine juristiameti juurde. Erialase sõnavara põhjalik tundmine ja keelehariduslik ettevalmistus kajastuvad hästi ka selle perioodi juristide artiklites ajakirjas Õigus. Nõukogude aastatel oli ladina keele õppimine pigem pinnapealne ja üldisele sõnavarale orienteeritud. Erialase terminoloogia napp tundmine peegeldub ka Eesti Juristi algaastate ja eriti Nõukogude Õiguse artiklites, kus kitsalt juriidilisi termineid leidub väga vähe. Taasiseseisvusajal on ladina keele tähtsus õigusteaduses taas suurenenud. Erinevalt nõukogude perioodi vähesest terminikasutusest on ajakirja Juridica artiklites ladina terminite kasutus intensiivne ning võõrtermineid kasutatakse eelkõige juriidilise täpsuse edastamiseks.

• õiguskirjandus
,
• õiguskeel ja terminoloogia
,
• õigusharidus