Kokkuvõte

Vahetu sunni kasutamist vanglas reguleerib vangistusseadus (VangS). VangS § 71 lõike 3³ kohaselt seisneb vahetu sund isiku mõjutamises füüsilise jõuga ning VangS § 71 lõikes 1 sätestatud äärmuslikel juhtudel erivahendi või teenistusrelvaga. Ehkki korrakaitseseadust (KorS) ei kohaldata vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava ja vahistatu suhtes vangistuse ja eelvangistuse täideviimisel (KorS § 1 lg 9), lähtutakse VangS § 71 lõike 3³ teise lause kohaselt ka vanglas vahetu sunni kasutamisel mõningatel juhtudel korrakaitseseadusest (nt KorS §-des 76–78 sätestatud vahetu sunni kasutamise lubatavus, abi andmine ja vahetu sunni eest hoiatamine).

Vanglaametnikele annab pädevuse kasutada vahetut sundi vangistusseadus, mis sätestab ka lubatud relvade ja erivahendite liigid (vastavalt VangS § 70¹ lg 2 ja § 70¹ lg 1). Vahetu sunni õiguslikud alused on vangistusseaduses konkreetselt nimetatud.

Käesoleva artikli huviorbiidis on olukorrad, kus vanglaametnik on kinnipeetava suhtes vahetut sundi kasutanud enese või teise isiku (oma kolleegi, teise kinnipeetava või vanglas viibiva kolmanda isiku) kaitseks. Autorid selgitavad, millised nõuded seab vahetu sunni kasutamisele vangistusõigus kui haldusõiguslik käsitus. Samuti uuritakse, millistel tingimustel on sellises situatsioonis välistatud vanglaametniku vastutus karistusseadustiku (KarS) sätete, eelkõige KarS § 291 järgi ning kas kriminaalvastutuse välistamine toob endaga automaatselt kaasa ka distsiplinaarvastutuse ja riigivastutuse välistamise.

• süütegu
,
• karistuse täideviimine
,
• ametialased süüteod
,
• haldustäitemenetlus ja -sund
,
• riigivastutus